Ilmar Taska

ERR, uudised, 28.04.2014

Ilmar Taska sai novellipreemia

http://kultuur.err.ee/v/kirjandus/a60c037f-16cc-4a85-89d3-39edd3e1741f


ERR, OP  29 mai, 01 juuni 2012

http://etv.err.ee/index.php?05593367&video=4278



ERR, Tähelaev   11.12.2011  

http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=123527 





Meediakajastused


http://www.hs.fi/paivanlehti/29042017/art-2000005189623.html

http://www.ess.fi/uutiset/kulttuurijaviihde/art2367247

http://www.is.fi/viihde/art-2000005204295.html?cs=email

http://www.savonsanomat.fi/kulttuuri/kirjat/Ilmar-Taska-Pobeda-1946/980882


http://eurolitnetwork.com/%E2%80%8Erivetingreviews-west-camel-reviews-best-european-fiction-2016-trafika-europe-essential-new-european-literature-vol-1/

http://politiken.dk/kultur/boger/art5815991/Galgenhumoristisk-filmmagers-bog-er-et-rørende-vidnesbyrd-fra-et-overvåget-samfund

http://kultuur.postimees.ee/3692805/ilmar-taska-esitles-oma-raamatut-londoni-uhkes-raamatupoes

http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/uksi-pobeda-vastu/

http://kultuur.postimees.ee/3664587/ilmar-taska-romaani-minoorsus-ja-ilu 

http://epl.delfi.ee/news/kultuur/salakavalalt-peibutav-pobeda-kurjuse-tooriist?id=74257439  
  
http://pluss.postimees.ee/3628215/kuidas-filmimehest-kirjanik-sai   

http://digileht.maaleht.delfi.ee/kultuur/pobeda-1946-ullatab-ja-liigutab?id=74211201

https://www.muurileht.ee/hubane-traagika-eesti-ainetel/

http://www.eestielu.com/et/uudised/tervis/109-estonianlife-eestielu/kultuur/kirjandus/6465-ponev-raamat-ilmar-taskalt-pobeda-1946

http://www.postimees.ee/854358/taska-toi-tarkovski-vaimu-tallinna-tagasi

http://www.publik.delfi.ee/news/inimesed/ilmar-taska-oma-venekeelsest-lavastusest-kunstil-pole-rahvuslikke-piire.d?id=64284371 

http://www.elu24.ee/816030/galerii-ilmar-taska-esitles-vene-teatris-oma-uut-etendust/

http://www.dzd.ee/832190/letnjaja-noch-na-planete-soljaris/

 Videolingid:
 http://reporter.postimees.ee/3665019/ilmar-taska-esikromaan-pobeda-1946-raagib-noorest-poisist 

http://elu24.postimees.ee/3677089/elu24-video-ilmar-taska-kirjanikukarjaarist-selleks-et-asjad-liiguksid-peab-olema-ka-ise-liikumises 

http://kultuur.err.ee/v/kirjandus/746df508-968f-4925-a615-ca2e9b9df067/ilmar- 

http://kultuur.err.ee/v/kirjandus/52d9e6fb-7833-4ef4-9ab6-0ccd9e2cdf7c/video-ilmar-taska-oli-huvitav-selgitada-valja-pobeda-olemus


22.aprill 2016, Postimees
http://www.estlit.ee/elis/?cmd=writer&id=08891&txt=39334

The startling beauty of Taska’s allegro

Imbi Paju

Estonians have previously known Ilmar Taska as an award-winning short story writer and film- and television figure. Pobeda 1946 is Taska’s debut novel, and after reading it I’d like to exclaim: perfection! The work could be molded into a film and a play, and why not an opera, too. The novel will undoubtedly gain international acclaim if the author locates the right godfathers, agents, and brokers – but Taska, being the Hollywood man he is, certainly has the necessary professionalism in high supply.

Taska’s work contains all the archetypes, to which the Soviet era gave rise: victim, resistance fighter, collaborator, informant and torturer, survivor, silent sufferer, exile, and the New Soviet man transplanted into occupied Estonia – the latter being a phenomenon, which the new regime used to stake out its superiority over the bourgeoisie lifestyle; not to mention over people in various stages of ruin committed by that same regime. Taska gives everyone a voice in this moral grey-zone, into which the Soviet system thrust its subjects. Even so, Pobeda 1946 deftly avoids black-and-white attitudes and dispositions. The work is tactful and psychologically believable. Each character in it is the main protagonist of his or her own life through their logic and personality; through their goodness and evil.

The work’s main characters are simply referred to as “the woman”; her young son, a.k.a. “the boy”; and a mysterious figure who drives around in a brand-new Pobeda, luring people into the snares of the KGB – appropriately named only “the man”. Two other fascinating characters are woven into the story: an Estonian opera singer named Johanna, who is the woman's half-sister; and her lover –London-based BBC Radio News director Alan, who is striving to get her out of the country. The alliance between the Soviet Union and the UK has chilled, but hope remains.

The work draws readers into predicaments that skillfully violate an age-old truth: never rat on your neighbor! Under the new regime, fellow citizens have become potential “enemies of the people”, whom the man must uncover and apprehend. Yet, a friendship planned between the man and the boy turns fateful for the whole triangle. The boy’s character might indirectly represent Taska himself, who was born after Stalin’s death to a family of Estonian intellectuals, whom had been deported to Siberia. In any case, the grand narrative that unfolds – one, which commences before the author’s own birth – makes itself known in his creative DNA.

Pobeda 1946 reveals how the “sacred” notion of that new era rapidly dissipated. The materialistic Soviet selfishness that accompanied the new system diminished both empathy and a willingness to help one another. The lives of each character teeter on the brink of peril with any showing of camaraderie, while the new political atheism swiftly led to manipulation and exploitation. Fear lurked behind everything.

The reader’s attention is riveted by scenes, in which the man’s behavior – dictated by the occupying regime’s guidelines – trivializes a value that is so vital to us all: trust. Monument to the cessation of trust (a binding element in love for one’s neighbor) is a situation, where passion erupts between two people who are ruled by a state of heightened sensitivity.

Taska has a fantastic ability to utilize all of the human senses while bringing his story to life: hearing, sight, smell, and touch. This sensory register is almost entirely absent from Estonian novels, save for poetry. Shedding light on a bygone era of turmoil, Pobeda 1946 undoubtedly speaks to us today as we steer through the world’s increasingly troubled waters.

Text by Imbi Paju; translated by Adam Cullen



Spring, 2015, Estonian  Literary Magazine


 
http://www.estinst.ee/eng/estonian-literary-magazine-eng/article/elm-12015/view/gb/


26. detsember 2014, Postimees

Ilmar Taska esindab nimekas väljaandes Eesti proosat

Tiit Tuumalu

Kirjastus Dalkey Archive Press on valinud oma iga-aastasesse kogumikku «Best European Fiction 2016» ka filmimees Ilmar Taska novelli «Apartment to Let».

2010. aastast ilmuva antoloogia eesmärk on tutvustada ingliskeelsele maailmale Euroopa riikide kirjanike lühiproosat – ajal, kui USAs ja Suurbritannias väheneb tõlkekirjanduse hulk, nagu on sõnastanud kirjastus ise. Kogumikus on esindatud kuni 30 riigi kirjandus, igast riigist üks tekst.

Eestit esindav novell on pärit Taska raamatust «Parem kui elu», kus see kannab pealkirja «Bannõi põiktänav». Inglise keelde on selle tõlkinud Matthew Hyde.

«See on lugu üksindusest ja kontaktiotsingust suures linnas, kus kontaktiks on alati vaja põhjust. Vanaproua Lidia pakub mustal turul üürimiseks välja oma korterit, et kohtuda inimestega. Ta keedab neile kakaod ja jutustab oma nõukogude elu armidest, teades, et ta neid tegelikult petab ja oma korterit kunagi välja ei üüri,» on Taska ise öelnud.

Teksti soovitas Dalkey Archive Pressile teiste hulgas Eesti Kirjanduse Teabekeskus.

Kogumik tuleb välja 2015. aasta oktoobris. Varasemates väljaannetes on Eesti lühiproosat esindanud Elo Viiding, Toomas Vint, Armin Kõomägi, Kristiina Ehin, Emil Tode ja viimati Rein Raud.

2014. aastal pälvis Taska ka ajakirja Looming preemia novelli «Pobeda» (Looming 2013, nr 10) eest ja Rootsi kirjastus Soleka Förlag andis välja tema novellikogumiku «Skönare än livet» («Ilusam kui elu»).

«Kirjanduslikult on mul hea aasta olnud,» on ka Taska ise nõus. Praegu kirjutab ta enda sõnul filmistsenaariumit, millele loodab rakendust Hollywoodis, ja plaanib oma esimest romaani.


08.04.2014, Sirp

Auhind: Ilmar Taska kirjanduslik milonga

Hille Karm

Ajakirja Looming tänavuse lühijutupreemia pälvis Ilmar Taska novelli „Pobeda” (Looming 2013, nr 10) eest. Tõepoolest, ei ole liialdus nimetada Ilmar Taskat uueks ja omapäraseks nähtuseks meie kirjandusmaastikul. Omalaadsete lakooniliste, kuid pingestatud lühijuttudega paistis Taska silma juba raamatus „Parem kui elu” (2011). Rootsi kirjastuselt Soleka Förlag ilmus äsja tema novellikogumik „Ilusam kui elu” („Skönare än livet”).

„Pobedas” on kujutatud küüditamist ekskurssidega poisi sisemaailma. Taska lühijuttude voorus on minimalism: olukorra pinge ei upu sõnavalingusse, vaid otsustavad hetked on tähistatud täpselt ja lühidalt. Lapse tunded ja mõtted on kirja pandud peaaegu jahedalt, kuid tekitavad sügava emotsiooni. Jutus kajastub nii lapse uudishimu kui täiskasvanu kaval manipulatsioon. Ülima täpsusega on loodud kontrapunkt suitsuse halli kodu ning uhiuue auto nahkistmete ja läikiva kroomi vahel. Saatana võlu ja ilu on sugestiivselt kajastatud. Selles oleks peaaegu midagi meeleliselt ohtlikku, kui julgeolekusüsteemis ei puuduks sensuaalsus.
Märksa emotsionaalsemalt on Taska kajastanud tegelase siseelu jutus „Peatage muusika”. Oma tundliku sõrmega puudutab kirjanik just kõige hellemaid närvipunkte. „Öömuusikas” ja „Singapuri kalas” on juttu helide ja keelte erinevusest, kommunikatsiooni võõrandumisest ning inimkõrvale kuuldamatutest madalsagedushelidest. Sotsiaalpoliitilist irooniat võib leida jutust „Araabia Lawrence”, kus kodutu sõjaveteran, kaotanud kõik, ei tunnista oma kaotust. Urbanistliku võõrandumise ja eksistentsiaalse mõtte-mõttetusega mängib Taska juttudes „Poiss” ja „Bannõi põiktänav”. 
Taska kangelased on võõrandunud ühiskondlikest süsteemidest. Näiliselt tarmukad ja tublid, on nende tegude taga sügav traagika, nukrasse huumorisse peidetud absurd. Täna­päeva ühiskonna mudelid ja ideaalid, olgu siis Hollywoodis, Moskvas või Tallinnas, ei taga neile püsivat õnne, vaid üksnes õhkõrna õnneaimduse ja kätte­saamatu lubaduse. Taska näib oma tegelaste kaudu mõtisklevat teemal, kas inimene on ühiskonna või ühiskond inimese jaoks. Kes kellele jääb jalgu?
Taska värske stiil tekitab sõltuvust, soovi näha üha järgmise mõttekäänaku taha. Lakoonilisusele vaatamata on tema juttudes palju visuaalset informatsiooni, vajalikke detaile ja küllaldaselt viiteid, mis loovad atmosfääri. Punktid, taandread ja emotsionaalsed katkestused on kui pöörded ja pausid vaoshoitult pingelises tangos.



 24. aprill 2012 , Eesti Päevaleht

Geenius Andrei Tarkovski norib Rootsi suveöös matsirahvaga tüli 

Andres Laasik

Ilmar Taska on lasknud Vene Teatrisse sõõmu värsket õhku, tuues Erland
Josephsoni näidendiga lavale kultuuride konflikti.
Olgu vanameistri näitemängus pealegi sündmuskohaks Rootsi kuningriik
kaugel Nõukogude ajal, konflikt on arvestatav ja aktuaalne - kuidas
eri kultuuride esindajad maailma tajuvad ja kui raske on selles
olukorras midagi luua.
Etenduse tegevus toimub jahedal kevadsuvel 1985 Gotlandi saarel, kus
filmimees Andrei Tarkovski võttis üles oma viimast filmi "Ohverdus".
Ühe filmivõtete öö meenutus moodustabki Josephsoni näitemängu "Üks
suveöö Rootsis". Josephson on seal ka minategelasena olemas, seega on
tegu väga isikliku, lausa intiimse teosega.
............................
"Üks suveöö Rootsis" on Vene Teatris ihu ja hingega tehtud ning on
seetõttu siiras ja tõsiselt võetav. Ja ka dramaatiline konflikt pole
tõlgenduslikust painutamisest hoolimata kuhugi ära kadunud - väärt
järelemõtlemisainest on lavastuses küll ja küll. Täitsa huvitav on
näha, mida venelane mõtleb lihtlabasest luterlikust korralikkusest.



25.12.2011 Postimees

Parem varblane pihus kui tuvi katusel

Tiina Lokk, filmikriitik

.......Aasta üllatajaks nimetaksin hoopis Ilmar Taskat ja tema raamatut «Parem kui elu». Kes oleks võinud arvata, et Taska on sellise nauditavalt nõtke sulega ja stiilne kirjamees?! Seda lugedes unustad, et tegemist on autobiograafiaga. Paiguti tundub, et pigem ilukirjanduslike fantaasiatega – aga mitte sellepärast, et ma kahtleks kirjeldatavas, vaid sellepärast, kui sujuvalt on eluloolised faktid läbi põimunud ilu­kirjanduslike espriidega.

Taska on ju suurepärane novellist! Üllatas ka ausus iseenda suhtes. Mitte igaüks ei suudaks nii kiretult ja ilustamata kirjeldada seda valu ja vaeva, mis kaasneb üritusega lüüa läbi suures filmimaailmas, kui sa tuled eikusagilt (nagu sotsialistlikust, aga ka veel 1990ndate Eestist) ja oled eikeegi. Pole siin suurt vahet vana hea Euroopa ja Hollywoodi vahel ühti... Aga eks ilu ole vaataja silmades ja nii mõnigi lugeja näeb Taska kirjapandus vaid idaeurooplasest Casanova seiklusi......


17.12.2011 Eesti Päevaleht

 Taska, maailmamees eesti kirjanduse uksel


Arvo Valton, kirjanik

Proosa: Hollywoodi vägevatega sama õhku hinganud eestlane tegi meenutustest korraliku kirjanduse. 

Ilmar Taska (1953), filmi- ja telemees, väheseid eestlasi, kes on tegutsenud filmimaailma kuumades kohtades, on nüüd tulnud eesti kirjandusse raamatuga „Parem kui elu”. Ligi poole raamatust moodustab peaaegu memuaarteos ja pisut üle teise poole kaheksa novelli, mis on kirjutatud aastatel 1975–2010. Küpsete ja hea sõnaga kirjutatud novellide põhjal võiks oletada, et see pole kogu ilukirjanduslik looming, mida ta oma elu jooksul kirja on pannud, küllap on kusagil ka õpipoisiaastatel tehtu ja kriitilise meele survel avaldamata jäänu.

Memuaarne lugu koondub valdavalt selle ümber, kuidas on algajal produtsendil võimalik Hollywoodis mingil määral läbi lüüa, kuidas tuhanded auahned eneseteostajad tunglevad selle kohutava filmiimpeeriumi väravate taga ja kuidas pole veel kelleltki kuulda olnud – kaasa arvatud Ilmar Taskalt selles raamatus –, et ta oleks Hollywoodist hästi, soojalt või armastusega rääkinud. Tagasivaated moodustavad teatava mõttelise terviku. Selline mulje jääb heatahtlikul vaatlejal. Pahatahtlik leiaks kindlasti ka haraliolekut, vähest sidusust või mis patte veel. Võlub – või ka hämmastab – selle loo puhul too endastmõistetavus, tark tähelepanelikkus, kuidas autor seda näiliselt glamuurset maailma näeb. Ta ei lase end välisest hiilgusest petta, pigem vastupidi, näeb välise sõbralikkuse ja koostöö taga ülearugi halastamatut võitlust ja ärapanemist. Tagasivaated ulatuvad ka tema Moskva õpiaastatesse, Eestis ja Rootsis tegutsemise aegadesse, kuid mingit elulooraamatule omast päevikulist järjepidevust taotletud pole.

Meeldivad on autori üldisemad mõtisklused elust, inimloomusest, armastusest – ja samal ajal on see kõik väga isiklik ning loob autorist sümpaatse, aruka inimese kuvandi. Kellelegi võiksid vahest mõned intiimsed armustseenid ülearustena näida, kuid ega need ka häiri – too isiklikkus kuni komplekse väljendava avameelsuseni on küllap ka vastukaaluks teeseldud suhetele üles ehitatud võistlus- ja võitlusrohkele filmimaailmale.

Tekstis on palju nimesid, mis keskmisele eesti lugejale vahest kaugeks jäävad, Ameerika filmide vaatajatele aga on kõditavalt tuttavad. Ja tekib mulje, et autor ei opereeri mitte üksi filmivägevate maailma nimedega, vaid ka suhtleb nende inimestega, tundmata vähimatki alaväärsust, näeb läbi nende nõrkusi ja tehtust, kuid ka respekteerib neid kui iseseisvaid pürgijaid. Paiguti, mitte just suurel määral, välgatab tekstis ka eneseirooniat.

Eesti inimesele on muidugi lähedased mõned põgusad tagasivaated Tallinnfilmi aegadesse, näiteks jutt Leida Laiusest või Grigori Kromanovist. Neid oleks enamgi oodanud – on ju raamat kirjutatud eesti keeles ja ju siis eesti lugejale.

Kui kõnelda keelest, mis on iga kirjandusteose kvaliteedi näitaja, siis on see kaua Eestist eemal viibinud ja teises keelekeskkonnas tegutsenud inimese kohta väga hea. On küll üksikuid ingliskeelseid fraase kursiivis, kuid eestikeelses tekstis anglitsisme peaaegu mitte. Üldse on keel nõtke ja mõnus – seda eriti novellides.

Ja nüüd raamatus sisalduvast kaheksast novellist. Kõige hinnatavamaks peangi nende lugude novellilisust, enamasti kõigis neis on olemas see, mis lugejal enesel tuleb juurde mõelda, avastada, taibata, see „vaev” või mõttevälgatus, omaenese leiutis teeb lood lugejale iseäranis meeldivaks. Ehk teiste sõnadega, lood on pisut peidetud puändiga ja see on kindlasti nende sisust johtuvaks väärtuseks. Teate ju, et anekdoot on just siis eriti naljakas ja tore, kui teile ei öelda kõike lõpuni ära ning te teete jutukese lõpuks väikese naljaka avastuse. Aga novell ongi oma olemuselt anekdoot – kui see pole lohisev jutustus, vaid tõepoolest klassikaline novell. Sellise puändini juhitakse lugeja sammhaaval ka siin, Ilmar Taska novellides. „Bannõi põiktänavas” taipab ta, et vanatädi Lidia kutsub korteriotsijaid oma just nagu üürile antavat korterit vaatama just selleks, et saaks noorte inimestega suhelda. Loos „Desdemona ja kolm karu” kutsutakse Anna ema esietendusele selleks, et saaks sel ajal segamatult naaberkorterist auku seina sisse puurida ja sinna mikrofoni peita, süümetundeline naabrinaine aga toob „kompensatsiooniks” kulunud reproduktsiooni, millel pole nüüd tolle mikrofoni pärast enam kohta naabri seinal.

Ka mina olen rongides ja bussides kirjutanud mitmeid lühilugusid, lennukis vist mitte, kuid ma pole ka nii palju kontinentide vahel lennanud. Arvan aga, et oleks täiesti sobiv, kui ta mõne loo paneks edaspidi kirja mõnes oma mitmes kodus laua taga istudes. Huvitav, kas need saaksid siis mingil määral teistsugused?


 1. detsember 2011, Õhtuleht   

Ilmar Taska: "Peamiselt kijutasin lennukis."

Jaanus Kulli


 "Minu kirjandusõpetaja lootis tegelikult väga, et minust saabki
kirjanik," märkis eile oma raamatu "Parem kui elu" esitlusel kinos
Artis kirjamehest filmirežissöör Ilmar Taska.

Taska debüütteos "Parem kui elu" sisaldab pikema autobiograafiliste
sugemetega nimijutustuse kõrval veel kaheksa lühijuttu, millest vanim
valmis noorel kirjamehel juba aastal 1975. Autor lisas, et tema
kirjanduslik looming sündinud ennekõike pikkadel lennusõitudel muude
tööde-tegemiste vahel.

"Olen tähele pannud, et pidevalt peaks olema käsil viis projekti,
millest siis loodetavasti vähemalt üks ka käiku läheb," märkis raamatu
autor. Tallinnfilmis toimetajana töötades oli talle suureks eeskujuks
kolleeg Arvo Valton, kellelt ta ühtlasi ka inspiratsiooni ammutas.
Valton omakorda märkis, et kuigi Taska peamiselt lennukis sündinud
lühilood on väga head, võiks ta ükskord ka kodus kirjutuslaua taga
istudes sule kätte võtta.

Tegus Taska sõidab nüüd küll korraks tagasi oma teise koju Los
Angelesse, kus ta juba pikemalt elab, et siis peagi Eestisse naasta.
Sest just eile kirjutas ta alla lepingu Vene teatriga, kus kevadel
toob välja lavastuse "Üks Rootsi suveöö", mis jutustab Vene
režissöörist Andrei Tarkovist ja on ühtlasi kummardus suurele Vene
režissöörile tema 80. sünniaastapäeva puhul.


Eesti Naine

MEES

Ilmar Taska – rändaja meelega mees

tekst Lea Arme

Teel olek on sagedasti põnevam kui päralejõudmine, mõtlen kohvikus Ilmar Taskat oodates. Meest, kel on rändaja meel – vaikne, tõeliselt rõõmus ja suudab alati jätta hüvasti.

Ilmar Taska tellib teed ja meenutab kohviistandust Guatemalas: „Troopiline kuumus, järsud mäenõlvad – ja mööda nõlvu ronivad kohvikorjajad, suured kotid seljas, üles ja alla, päev otsa tohutus kuumuses. Ning teenivad õhtuks umbes ühe dollaril. Kui näed kohviistandust, siis...”

Siis ei taha kohvi enam nähagi?
„No ma olen kindel, et teeistandused pole paremad. Aga ma õppisin hindama seda tassi kohvi. Teed olen ikka joonud, läbi elu. Kui tegin Londonis Courtyardi teatris lavastust „Armastuse jõud”, üüriti mulle ülemine korrus ilusas inglise ridamajas ja ükskõik mis kell ma koju jõudsin, tegi perenaine ukse lahti ja küsis: „Would you like a cup of tea?” Tee on seal hästi kange, piima tuleb peale panna. Mate tee aitas jälle Argentinas filmivõtted üle elada. Võttepäevad olid pikad, 10–12 tundi, mate hoidis värskena ega pannud südant kloppima nagu kohviga liialdamine. Ent me ei tulnud vist teest ja kohvist rääkima?”


Millest Teiega tavaliselt rääkida tahetakse – meil ja mujal?
„Mujal tuleb teha n-ö PR-tööd – reklaamida oma filmi, teleseriaali, raamatut vm. Kui vaatame Oprah, Barbara Waltersi jt saateid, siis võib tunduda, et inimesed on sinna valitud juhuslikult, aga alati on tegemist mingi projektiga. Inimesed müüvad oma loomingut, edu on eluliselt tähtis ja sa pead olema pildil. Cybill Shepherd rääkis, et kui ta kaheks aastaks Hollywoodist ära sõitis, ütles tema agent: „Sa võinuks ka surnud olla!” Me kõik oleme asendatavad ja sa oled täpselt nii hea, kui hea on su viimane töö. Üks tuttav töötas stuudios kõrgel kohal ja sai iga päev tohutult kutseid vastuvõttudele, filmiläbivaatustele jne. Samal päeval, kui ta lahti lasti, lõppesid kõik kutsed! Eks see tendents ilmutab end juba ka Eestis, meiegi oleme muutunud praktiliseks ühiskonnaks.”

Kas ka ängil, mida aimub Teie raamatust „Parem kui elu”, on suures ja väikeses pildis erinev mõõde?
„Igas süsteemis on omad mured. Eesti on väike, kõik tunnevad kõiki. Kui vaatame filmitööstust – raha tuleb ühest kohast ja selle ümber käib hirmus võitlus. Hollywoodis võid minna mitmekümnesse stuudiosse oma projekti pakkuma. Eestis sa tead näitlejaid, seal pead asju ajama mänedžeri, agendi, juristiga, kes kõik küsivad, kui palju on raha, sest nad teenivad sealt oma protsendi. „Parem kui elu” on kirjutatud 80-ndate lõpust – 90-ndate algusest, kui olin Hollywoodis suhteliselt uus, alles otsisin oma kohta.”

Kas tuli mõnikord ka mõte: ei, ma ei saa siin hakkama?
„Ma ei ole inimene, kes lepiks ei-vastusega. Kui hakkasin Eestis 90-ndatel Kanal 2 tegema, siis oli ju ka vastuseis – kes sa niisugune oled ja miks sa tahad telekanalit teha? 1978. aastal Rootsis öeldi, et sa võid minna koristajaks, sest ilma rootsi keeleta sa siin ühiskonnas niikuinii kuhugi ei jõua. Aga ma sain lõpuks tööle Rootsi televisiooni, teatrisse. Sonet Film pakkus mulle isegi stuudiojuhi kohta. Nii et teed ja võimalused on olemas, need tuleb üles leida! See oleks ka sõnum noortele inimestele, kes kardavad, et välismaal on võimatu teha midagi professionaalset. See ei ole tihtipeale lihtne, peab olema tahtekindlust ja pealehakkamist, aga võimalused on alati olemas!
Vahel on sein ees. Siis tuleks seisma jääda ja tunnetada, kuidas liigub elu vool. Liiga intensiivselt pole ka mõtet midagi tahta, kõik antakse siis, kui sa oled valmis. Mul ei ole enam vaja endale midagi tõestada, olen töötanud produtsendi, stsenaristi, monteerija, režissöörina jne, juhtinud telekanalit, kirjutanud raamatu, teinud ühte ja teist. Ma ei ole enam situatsioonis, kus pean midagi saavutama. Sisemine harmoonia tekib aegapidi ja eeldab muidugi ka seda, et sul pole muret homse leiva pärast. Kui tuleb juba pakkumisi ja saad valida, siis on elu rahulikum. Veebruaris alustan proovidega Tallinna Vene Draamateatris. Seoses Andrei Tarkovski sünniaastapäevaga 2012. aasta aprillis tuleb lavale näidend „Üks Rootsi suveöö”, mille on kirjutanud Tarkovski ja Bergmani näitleja Erland Josephson ja mis kirjeldab Tarkovski viimase filmi võtteid Rootsis. Sügisel tuleb lavastus Los Angeleses MET Theatre’is, nimelt Steve Goughi parafraas Becketti näidendile „Godot’ oodates”. Teater on praegu kuidagi intensiivselt mu ellu tulnud.
Õnneks pole ma kunagi pidanud tegema midagi ainult raha pärast. Ka sümbolistlik õudusfilm „Hirmu tiivad” oli huvitav – õppisin heliefekte, uut žanrit, tegin seda rõõmuga. Alati tasub midagi uut õppida, areneda, laiendada oma ampluaad.”

Kui Teil oleksid kõik võimalused, millise filmi teeksite? 
„Filmi sellest, kuidas inimene kõigi takistuste kiuste, vastu ühiskonna survet, raskusi, haigusi jne teeb ikkagi lõpuks seda, mille suhtes ta tunneb kutsumust. Me ei tohi öelda ei oma kutsumusele. Kui liiga palju öelda ei, võib jääda haigeks, seda väidavad nii teadlased kui ebateadlased.”


Kas sama ei või juhtuda, kui ütleme kõigele jaa?
„Jaal on siiski positiivne võnge. Muidugi, kõike pole mõtet vastu võtta, aga tihtipeale ütleme ei sellepärast, et mõtleme: ma ei saa, ma ei suuda, mul pole aega, mis teised arvavad jne. Ma ei hakka seda pilti joonistama, sest pean hoolitsema laste eest või tegema midagi muud tähtsat. Pilt jääbki joonistamata, aga võib-olla sündisid sa just selle pildi pärast? Oma soove ei tohiks maha suruda valedel põhjustel.
Väikestes ühiskondades on see häda, et sa ei tohi väga palju erineda, muidu materdatakse sind kollektiivselt maha. Üks tuntud filmilevitaja, ungarlane, tunnistas, et on terve elu võidelnud hoiakuga, et kõige tähtsam elus on see, mida naabrid arvavad. Lapsepõlvest saadud hoiak võib olla nii sügaval, et kulub terve elu, et seda koodi murda.”

Kas Teie olete sellest koodist pääsenud?
„Mina võin istuda lennukile ja sõita sealt ära, kus naabrid väga arvama kipuvad. Aga muidugi on küsimus selles, kas sa suudad jääda endale truuks. Ma annan julgelt intervjuusid ja üldiselt ei loe kommentaare. Vahel loen ka, muidugi, aga ma ei võta neid südamesse. Kas peaksin võtma tõsiselt kommentaari: „Mine juuksurisse!”? Kriitika, mis puudutab mu raamatut või filmi, on teretulnud ja seepärast võivad kõik, kel midagi öelda, kirjutada mulle meilile.”

Internetiportaalid kahisesid mitu päeva, kui ärgitasite Raadio2 otse-eetris abieluhuvilisi naisterahvaid oma meiliaadressi kasutama...
„Ja ma sain palju huvitavaid kirju! Isegi mõned sugulased, kelle kontaktid olin kaotanud, leidsid mind üles, mis on väga tore.
Aga kui tõsiseks minna, siis – ma tõesti tahan kedagi kohata. Ma mõtlen kõigile naistele oma elus armastuse, soojuse ja tänutundega ning loodan, et neid tuleb mu ellu veel.”


Kas naine on mehe jaoks elu lõpuni oluline?
„Loomulikult, me ju õpime vastassugupoolelt. Võib muidugi öelda, et kui mehe tuppa lased, on sealt kohe hapnik läinud, aga ma usun, et ka süsihappegaasil on väärtus... Armastus on müsteerium. Ma pean siin silmas tõesti armastusesuhet, kõrgendatud tunnetust. Kui inspiratsioon on suhtest kadunud, siis tuleks edasi liikuda, teha ennast universumile lahti ja lasta oma ellu uued võnked. Kuigi ma ei ole absoluutselt harjumuse vastu – perekond, kus on lapsed, on väärtus.
Ma ei tohiks niimoodi öelda, aga mulle ei meeldi Ameerika naised. Euroopas naised mäletavad, misasi on flirt – armumine ilma eesmärgita. Ameerikas vaatavad inimesed sulle otsa, võib-olla sa isegi meeldid neile, aga esimese kümne minuti jooksul küsitakse, kus sa töötad, kas sul on oma maja või üüritud, millise autoga sa sõidad. Äärmiselt praktiline lähenemine – mees meeldib sulle, aga ära armu temasse enne, kui saad teada, mis seisus on tema pangaarve.”

Kas abielu võiks Teile olla ehk uus projekt?
„Noh, kõik võib olla projekt... Teatavas vanuses kahetseme ju ainult seda, mis on tegemata jäänud. Ma nägin väga vähe oma poja kasvamist, kuna kooselu lapse
emaga ei õnnestunud. Iseasi, kui valmis ma ise 19-aastaselt isarolliks olin, aga ma lootsin, et see liit jääb püsima. Noh, läks teisiti. Krisiga hakkasime tihedamalt suhtlema siis, kui ta oli teismeline ja tuli Ameerikasse. Ka vanaisa olla pole eriti õnnestunud, olen elanud teistes riikides, ainult pühade puhul, sünnipäevadel jne oleme kohtunud. Nii et jah, see „projekt” on mul veel teostamata.
Mul endal oli väga harmooniline kodu. Disharmoonia tekkis süsteemi ja perekonna vahel, toona eksisteeris kaks reaalsust meil kõigil. Ema ja isa armastasid teineteist väga. Isegi liiga palju, ma ütleksin... vanemad olid üks armee ja meie õega olime teine. Mina ja Marje oleme lapsest saadik olnud tugev tuumik, tegime palju asju koos. On suur õnn, kui sul on armastavad vanemad ja ka vend või õde olemas.”

Tunnet, et ma pole midagi väärt, pole Teil olnud kunagi?
„Nõukogude kasvatuse juures oli kõige tähtsam mitte erineda. Kui ühiskond algusest peale ootab, et sa oleksid nagu kõik teised, siis on päris keeruline iseennast, oma eripära väärtustama hakata. Ei, ma pole tundnud, et pole väärt, aga ma tundsin, et olen teistmoodi, ja seda anti mulle ka mõista. Mingis mõttes olin kooliajal nii represseeritud kui privilegeeritud... Mul oli alati palju huvisid. Kui olin 11-aastane, kuulutati välja Eesti Raadio Poisteklubi, mina mõtlesin, et oh kui tore on sinna minna, töötada reporterina, teha kuuldemängu Salme Reegi juures, töötada selleaegsete kuulsate näitlejatega, dubleerida lastefilme jne. Olin uhke selle üle. Mäletan, et matemaatikaõpetaja kutsus mind kohe, kui olin ühe päeva Eesti Raadio tõendiga koolist puudunud, tahvli ette sõnadega: „Oi, härra Taska on meid austanud oma kohalolekuga. No tulge ja näidake, mida te oskate!” See „härra” oli väikese mõnitusega öeldud.
Moskva kinoinstituudis kirjutas keegi kaaslastest minu kohta: „Estonskii estet!” Mis oli jälle peaaegu kodanlik hinnang, eks ole. Minu jaoks olid need ühiselamud Moskvas õudsed, seal ei olnud mingisugust esteetikat, ilu ega puhtust. Selle estonskii estet’i puhul mõtlesin aga, et see on ju kompliment, lõppude lõpuks me õpime kinematograafiat, kus ongi esteetilised väärtused kõrgel kohal. Nõukogude ühiskonnas oli teistsugune esteetika ja teistsugused väärtushinnangud.

Te tundute olevat geniaalne kohaneja? 
„Roomas käitu nagu roomlased, ütleb üks tuntud sentents. Elu on mind paisanud maailma eri paikadesse – kõik paigad ja inimesed on eripärased ja imepärased. Tasub olla osa sellest imest. Samas oleme milleski ka väga sarnased. Erinevates maades elades märkad seda sarnasust ja leiad kõikjal inimlikkust.“



Ilmar Taska talks about "THY KINGDOM COME"

By

After a long career as writer-producer, Ilmar Taska’s second feature, Thy Kingdom Come, moves the Estonian-born talent not only more confidently into the director’s chair, but through new territory in the horror genre as well. This Spanish-Italian co-production with a polyglot cast steers what might have been a standard-issue tale of monster-haunted yuppies into fresh turf tackling the darker side of artistic expression, the cancerous creep of fear in a post-9/11 society and, as a consequence, our global insecurities about how to confront and survive the changing norms of whatever we call the “real” world.
The movie’s artistic themes and painterly look seem to come naturally to Taska, who has also directed a documentary on the life the German painter Paul Wunderlich, and whose own grandfather was a well-known Estonian artist.

Taska’s debut feature was the mystery suspense film Set Point, shot in his native Estonia and starring the model Carmen Kass. He has also directed numerous short films and television programs. As a producer, Taska’s credits include Largo 20th Century Fox’s Back in the U.S.S.R and Out in the Cold, as well as a live segment from Moscow for an Academy Awards telecast.

Taska travels frequently between the U.S. and Europe for his feature projects. He founded and managed the TV station Channel 2 in Estonia, and is currently writing a series of short stories. Thy Kingdom Come is being sold internationally by Fantastic Films International in Los Angeles, and Taska expects to submit it to the midnight screening sections of some major festivals or fantasy/horror film festivals, including Sitges, Puchon and San Sebastian. The movie will open theatrically later this year in Spain.

James Ulmer: Tell me about the genesis of your movie.
Ilmar Taska: Two years ago my producing partner, Loris Curci, said ‘why don’t we do a horror film together?’ He’d been involved in running a horror-film festival and he also had distributed my previous film, Set Point. For me, the prospect was intriguing because it mirrored in some ways how our world today is becoming more and more frightening and all the questions that arise from that. How secure are we really in our comfortable homes? Can we just take for granted that all our communications and electricity and conveniences will always be there? What happens if it all stops one day, if the security vanishes?
And so, we decided to make a film in which the world as we’re used to experiencing it is coming to an end. Which in a way is what we’re already experiencing today, with the dollar and the stock market melting, and with real estate plunging.
We started working on the project two years ago and preproduction began about a year ago. And by then the blueprint was already out: the global economy had already begun unraveling, and the wars in Iraq and Afghanistan were wearing the country down.

JU: The story of the film is really quite dark and intriguing. Tell me about that.
IT: The central character is an artist, Peter, who lives a very comfortable life with his wife, and who starts seeing reoccurring nightmares. He’s undergoing therapy with an ultra-rationalist psychiatrist whose other patients also have had similar nightmares and visions. So the question becomes, are these visions a manifestation of collective subconscious in action? Or is it just synchronicity? Or maybe a premonition?

JU: What I found interesting was that your movie uses images of death and destruction as a kind of metaphor for what’s happening today. In the movie you have these angels of death that appear when people seem to be at their very weakest.
IT: Yes, exactly, they appear when the characters are weakened from depression, wars and disease. And what is extraordinary is that, historically, that’s when such creatures really have appeared to artists and other visionaries. One of the patients in the film, Susan, starts to see these same creatures in her own nightmares, and when she begins to research her visions she’s amazed to find a lot of the same images she’s experienced have been depicted by artists for centuries, in historical books and artworks.

JU: In fact, your film has a very painterly look to it – it’s depicts both the world as seen through the eyes of a kind of disturbed artist, as well as the world that’s been created by that artist. Did you do any historical research of various painters in your preproduction process?
IT: Since the protagonist is an artist, it was important that his whole universe be painterly. We started out first with Mariano Baino, our screenwriter, and our cinematographer, Jaime Reynoso, discussing this look of the film. We wanted to have a very distinctive palette, using strong bright colors– red and blue – as if they were painted directly onto the celluloid by artists, as if the film itself is a composition. Then we see
how this composition begins to fall apart, how there is less and less light available within this composition. It becomes dark, and you have only spotlights of light on certain features, as in the paintings of Rembrandt.

JU: Visually, which directors or cinematographers do you feel have influenced you the most?
IT: I’ve been really inspired by the composition of Won Kar Wai and the cinematography of Emmanuel Lubezky in movies like Alfonso Cuaron’s Children of Men. Of course, we were doing a horror movie, but I felt we were able to push the genre envelope with a different and compelling visual look, thanks also to our Argentinean production designer, Sabrina Suarez. And we had a terrific CGI company called The Shift in Italy and the special effects company, Studio FX, in Argentina.

JU: The music also catches you off guard a little -- how did you achieve the richness of all those layers of sounds? It lifted the genre a notch above the usual horror soundtrack.
IT: We were making a low budget movie, but we raised our production values through the editing and sound effects and the music. I was lucky working with my editors Alessandro Perrella and Consuelo Catucci. and our composer, Paolo Vivaldi, who has a long and great musical tradition in his family, right back to 17th century Venice! For the score, we wanted to create a mix between Bernard Hermann and the Estonian composer Arvo Part. And maybe with a touch of Shostakovich.

JU: Was it tough having a short shooting period and working in a foreign country?
IT: Our shoot was only a total of 23 days but I had a very strong group of Italian producers working with me, including Andrea Marotti, Lorenzo von Lorck and Alessandro Verdecchi, as well as Antoni Sole from Spain. We filmed it all in Argentina
and we worked in the middle of an unusually cold winter. At the end of our shoot, it started snowing in Buenos Aires, which hadn’t happened in about 70 years! I was also in Argentina during the summer when we had record heat, so we seemed to have experienced the consequences of global warming first-hand. We did nothing in moderation in this film!

JU: Your shooting style takes advantage of a lot of handheld camerawork, too.
IT: Well, since we had a limited number of locations and a limited time for set-ups, we shot mostly handheld and tried to keep the camera moving, which also served our concept. Since our characters are watched by the so-called angels of death or the “beings,” we created a voyeuristic atmosphere by shooting handheld through doors and windows and bookshelves and headboards. So there’s always these layers between the actors and the camera. I think it also emphasizes the premise of the movie because it makes us wonder, who are these creatures? What’s their relation to us? We human beings treat animals and nature very arrogantly, as if we’re on top of the food chain. But what if we’re not? What if it’s possible that even we can be consumed?

JU: That’s what I found to be quite a fascinating conundrum in your film.
By the end of it, you wonder whether it’s all happening in the characters’ heads, or is it happening in the future, or could it actually be all about our current reality -- something we’re afraid to recognize or admit about ourselves?
IT: Yes, that’s what we were aiming for. Peter, the artist, is afraid that what he thinks he sees in his visions might actually be real, that his nightmares are going to materialize. So again, the world on screen seems to be falling apart, just as our world is going to pieces economically, politically and environmentally all around us. To the point that, today, people don’t know if maybe they should just dig a whole in the garden and bury their belongings and money, they’re losing everything. And so are the people in the film.
The last moment of the movie is almost apocalyptic in a funny way. The world has been devastated, people have died, they’ve lost water and electricity and all communications, and they have only their house for shelter. They trying desperately to make contact with someone in the outside world. Then, at the last moment, a phone rings. But when they answer it, it’s only a wake-up call that has been pre-programmed as an alarm. I like to think of that as a signal for all of us to wake up, too.

JU: You’ve weathered the storm of producing and directing in foreign countries with multinational casts. What have you learned from this experience?
IT: That the medium of film has absolutely no borders or nationalities. Just considering myself, I was born in Siberia, went to school in Estonia, worked in Russia and Hollywood, and I’m a Swedish citizen. And my last film was a Spanish-Italian co-production shot in Argentina with an Indian actress from Texas and a Belarus actress now working in Italy. So after all the horrors of globalization that we encountered, this was a happy and redeeming side effect.

* * * *

THY KINGDOM COME. Director: Ilmar Taska. Producers: Producers: Loris Curci, Andrea Marotti, Lorenzo von Lorck, Alessandro Verdecchi, Antoni Sole, Ilmar Taska. Cast: Julian Berlin (Susan) , Marian Zapico (Karen), Brandon Karrer (Peter), Olga Shuvalova (Irinia), Tyia Sircar (Amy). Screenplay: Mariano Baino and Andrea Nobile. Cinematography: Jaime Reynoso. CGI and Digital Effects: The Shift. Set Designer: Sabrina Sachez. Editor: Alessandro Parrella and Consuelo Catucci; Music: Paolo Vivaldi. Special Effects: Studio FX. An Italian/Spanish corproduction. Running time: Approximately 85 minutes. Release date: 2008.


Ränduriverega Ilmar Taska: tähtis on tunda hetke väärtust 
Maris Balbat


Ilmar Taskat teavad eestlased eeskätt Kanal2 loojana ja filmitegijana. Eestis on tema filmidest linastunud kinos või teleekraanil “Täna öösel me ei maga”, “Back in the U.S.S.R.”, “Küünlad pimeduses”, “Paul Wunderlich”, “Out of the Cold”. Pärast Moskva filmikooli lõpetamist oli ta Tallinnfilmi filmide ““Hukkunud Alpinisti” hotell” ja “Võõras” toimetaja.
Suve hakul liikus muidu põhiliselt Los Angeleses elav Ilmar Taska järjekordselt Tallinnas. Endine kolleeg Tallinnfilmi päevilt oli meeleldi nõus intervjuud andma.


Mis asjus sa seekord Eestis oled?
Tulen siia alati rõõmuga, kui tekib natuke vaba aega, siin on ju mu kodumaa, kuigi olen sündinud Uuralites, kus mu vanemad ei viibinud sugugi omal vabal tahtel.
Elu on viinud mind erinevatesse kohtadesse, viimati lavastasin ühe näidendi Londonis. Kui see lavastus sai valmis, tekkis paus ja tore oli jälle Tallinna tulla ja siin olla.
Teiseks valmistasin siin ette oma viimase filmi näitamist. See on Ameerika-Hispaania- Itaalia ühistöö, mis esilinastub augusti lõpul Solarise kinos. Filmi nimi on “Hirmu tiivad”, see on õudukas olevustest, kes toituvad inimhingedest. Augusti lõpul tulen seoses selle filmi esilinastusega uuesti Tallinna. Seekord olin siin paar nädalat – vahepeal käisin Cannes’i festivalil.


Oled elanud ja töötanud maailma erinevates paikades. Kuidas see nii on läinud?
Pärast Moskva kinoinstituudi lõpetamist armusin rootslannasse ja abielu temaga viis mind 1978. aasta detsembris Rootsi. Hiljem, viie aasta pärast sain stipendiumi Rootsi filmiinstituudilt ja Ameerika-Skandinaavia Ühingult ning see viis mind Ameerikasse. Tegin aastaid tööd Los Angeleses, olin tootmisjuht Fries Entertainmentis, hiljem produtsent Largo Entertainmentis / XXth Century Foxis.
Mõni aasta tagasi olin seotud filmiga, mille järeltöötlus tehti Roomas. Pärast seda kutsuti mind lavastama filmi Argentiinas, seejärel Kesk-Ameerikas. Tegime ettevalmistused ära, aga siis sai seoses pangakriisiga raha otsa, nii et see film ei ole veel käiku läinud.
Nüüd olin seoses teatrilavastusega pool aastat Londonis.
Ei tea, kuhu elu mind jälle viib. Nii et mõnes mõttes elan nagu mustlane, aga usun, et selline kohanemisvõime arendab intelligentsust. Sugugi kõik inimesed ei saa vastu võtta väljakutseid, mis lennutavad neid maailma erinevatesse paikadesse. Aga nende väljakutsetega näeb palju, õpib palju, saab palju kogemusi.


Oled sündinud 1953. aastal väljasaadetute peres Kirovis. Su vanaisa, eesti nahakunsti grand old man Eduard Taska suri nõukogude võimu poolt arreteerituna 1942. aastal. Välja saadeti ka ta naine ja kolm poega, kellest Enn Taska oli sinu isa. Millal tagasi saite?
Olin kahe ja poole aastane, kui asumiselt tagasi Eestisse pääsesime. Võib-olla sealsest külmast kliimast on pärit minu külmakartus, ma eelistan sooja ilma. Õde Marje sündis kohe pärast meie tagasijõudmist Eestisse.


Kui palju takistusi tekitas sinu pere väljasaadetu-staatus hiljem su õpinguis ja töös?
Ma arvan, et see oli ikkagi mingi must plekk. Kuid kuna selleks ajaks, kui ma läksin ülikooli, Moskva Kinoinstituuti, olid vanemad juba rehabiliteeritud, siis see fakt võib-olla igalt poolt läbi ei jooksnud. Sellest ei räägitud, sellega ei kiideldud. Mingil ajal Moskva VGIK-is tuli see minu meistriga jutuks: et mu vanaisa oli kunstnik ja postuumselt rehabiliteeritud. Aga põhimõtteliselt ei olnud see enam takistuseks. Samas jätab see psühholoogiliselt ikka mingi jälje.


Abiellusid varakult, poeg Kris sündis, kui olid 19-aastane üliõpilane.
See läks kõik kuidagi väga kiiresti ja juhtus hirmus vara. Olin ikka väga noor isa. Muidugi on hästi tore, et Kris on olemas. Noore isa ja poja suhtes on ka huvitav vendlusmoment. Aga ma arvan, et on siiski õige, kui sa oled lapsesaamise ajal väljakujunenud inimene.


Krisi emaga ei elanud te kuigi kaua koos?
Ei elanud jah. Mina õppisin sel ajal Moskvas ja kui ma oleksin ülikoolist ära tulnud, oleksin sõjaväkke sattunud. Pealegi oli Moskva Kinoinstituut väärt ülikool ja ma ei soovinud seda pooleli jätta. Ja Krisi ema leidis endale uue mehe.


Oma järgmise, rootslannast abikaasaga tutvusid Moskvas?
Jah, ning kohtusime hiljem ka Tallinnas. Kuna ta valdas vene keelt, käis ta siin turismigruppidega. Põhitöökohaga oli ta Stockholmis oma regiooni kultuurijuht.
Moskvast naasnud, töötasid sa kolm aastat Tallinnfilmis toimetajana. Kas Rootsi emigreeruma sundis sind siinse elu nõmedus või eeskätt siiski armastus oma rootslannast abikaasa vastu?
Nõukogude Liidus oli kurb see, et ei lastud reisida. Kui oleks saanud liikuda, oleks kujunenud laiem silmaring ja poleks tundnud end ahistatuna.
Armastus loomulikult ei tohiks olla seotud praktiliste eesmärkidega, aga samas kõik meie tunded, mõtted, soovid ja ihad on omavahel seotud.
See, et mu naine tuli väljastpoolt ning esindas teist kultuuri ja teistsugust maailma, oli muidugi üks põhjusi, mis tegi ta huvitavaks. Erinevused mõnikord tõmbuvad. Kui me juba abielus olime, viibis ta vahel siin, ta võttis ennast töölt lahti ja siis me reisisime koos, kuhu tookord lubati: Krimmis, Moskvas ja Ungaris. Hiljem ei olnud tal siin mingit töövõimalust ja ta leidis, et peab Rootsi tagasi kolima. Mulle oli see olukord ka tegelikult põnev ja huvitav, kuigi mul ei oleks olnud seal algul mingit tööd. Ma pidin keelt õppima ja nagu see ikka on – ega meid keegi kusagil oota.
Siin tekkis rootslannaga abiellumisest ka nagu mingi väike poliitiline pitser peale. Välja mind ei kutsutud ja midagi päris hirmsat kunagi ei juhtunud, aga ma tundsin, et olukord on muutunud.
Kui andsin sisse avalduse naisele külla sõitmiseks, siis seda algul ei rahuldatud. Hiljem tegid Rootsi ja NSV Liidu välisminister kokkusaamisel lepingu, et perekonnad võivad koos elada. Olukord muutus päevapealt, 1978. aastal sõitsin Rootsi naise juurde. Sealt läksin siis hiljem edasi Ameerikasse.
On juba kord nii, et kui selle rahvusvahelise eluga harjunud oled, siis see jääbki külge. Meie maailm on nii väike.


Rootsis tegid telesaadet “Naabermaa Eesti”. Kust te pildimaterjali saite?
Tegime seda saadet koos Tiiu Thoreniga. Materjali saime Tallinnfilmist ja ETV-st. Osa materjali saadeti meile Gosteleradio kaudu, see oli kohati vene keelde dubleeritud, selle saatsime tagasi.


Kas sul oli Rootsis kokkupuutumisi ka sealsete Eesti kunstiinimestega?
Mitte kuigi palju. Aga natuke ikka oli, näiteks tutvusin Ilmar Laabaniga, kellega oli huvitav suhelda.


Ingmar Bergmani sa ei näinud?
Ei näinud, küll aga nägin ta teatrilavastusi. Ja tutvusin teise väga huvitava Rootsi filmirežissööri Roy Anderssoniga, kes on sama eriline lavastaja kui Bergman, kuigi ta ei ole nii laialdase populaarsusega.


Kas õppisid rootsi keele ära?
Õppisin küll, jah. Nüüd ta on ajapikku kehvemaks jäänud, aga vahepeal rääkisin seda ladusalt. Kui tahad maa elus osaleda, on keeleoskus vältimatu, eriti kui tahad osaleda kultuurivaldkonnas. Töötasin kahe teatrigrupiga Nordstjärna ja Remote Control Productions ning tegin koostööd Sonetfilmiga. Olin stuudio juhi Gunnar Bergströmi stsenaariumi konsultandiks ka esimestel Ameerika-aastatel.


Ameerikas töötasid filmitoimetaja, stsenaristi ja produtsendina. Tegid seal dokumentaalfilmi “Hollywoodi legendid”. Kas filmistaarid on huvitavad inimesed?
Väga huvitav oli rääkida vanemate staaridega, kes ei muretsenud enam oma karjääri pärast ja võisid jutustada põnevaid fakte filmimaailmas juhtunust. Näiteks Catherine Hepburn, Gregory Peck või režissöörid John Huston ja Alan Pakula. Neli Oscarit võitnud intelligentne ja nooruslik Catherine Hepburn rääkis, kuidas ta vara hommikul enne võtet ärkab hirmuga, et äkki pole ta täna piisavalt hea. Ehk tagas see nõudlikkus enda suhtes ka suured saavutused?
Nooremad tähed niisugustest asjadest ei räägi, nad tahavad jätta endast nii hea mulje kui võimalik. Nad osalevad konkurentsis, seega on väga ettevaatlikud: keegi kellegi kohta halvasti ei ütle. Kõik inimesed on suurepärased ja kõik filmid on imehead! Sest kunagi sa ei tea, kellega sa veel pead koostööd tegema ja kuhu elu sind viib.


Mis sa arvad, millised sinu isikuomadused on teinud võimalikuks su mitte just tavalise karjääri?
Võib-olla ühtpidi uudishimu ja ehk ka teatud sisemine rahutus, mis peab ilmselt olema inimesel, kes tahab tegeleda loometööga. See on andnud mulle võimaluse uutes kohtades pea ees vette hüpata ja võtta ette mõni uus projekt uuel maal, uute inimestega.
Viimane film, mis nüüd Tallinnas ekraanile jõuab, on õudusfilm. Teatrilavastus, mille Londonis tegin, on ulmeline armastuslugu kloonitud inimestest. Olen teinud elus väga erinevaid asju. Ma õpin pidevalt ja omandan uusi oskusi. Filmi juures oli väga huvitav töö eriefektidega. Arvutianimatsiooniga tehtud kaadrid tuli kokku sulatada realistliku pildiga ja füüsiliste efektidega. Selles mõttes oli see mulle huvitav õppimisvõimalus. Võtan niisuguse pakkumise alati rõõmuga vastu.


Vahepeal olid siiski seotud ka tööga Eestis. Aastail 1993-1998 olid hõivatud Kanal 2 loomisega. Miks sa sellest loobusid?
See ei olnud loobumine. Mingil hetkel ma tundsin, et see on nagu igavene, lõppematu töö: ükskõik, kas on jõulud või lihavõtted, sa ikka istud ja vaatad, kuidas saatepäev jookseb, kas pilt on selge ja mida konkurendid teevad.
Kui sul on üks konkreetne projekt, siis sa teed selle valmis ja selle järel on puhkus. Seal nii ei olnud. Teiseks oli väga raske tegutseda ajal, mil reklaamikäive ei olnud veel suur ja telekomi saatjate hinnad olid väga kõrged, mis ei andnud võimalust kasumit saada. Ja lõpuks – see asi sai nagu valmis, juba töötas, ning minu osalus ei olnud enam niivõrd vajalik. Pealegi oli Kanal 2-s mitmeid väga tublisid kolleege, kellest paljud on ikka veel seal tööl, ja nad saavad täiesti ilma minuta hakkama. Ka poeg Kris jäi sinna. Nüüd on seal väga hea juht Urmas Oru. Minu ränduriveri lõi jälle välja ja ma tundsin, et on õige aeg elus edasi liikuda. Samas oli ka kohe ootamas üks Ameerika-Vene koostööfilm.


2004. aastal tulid siia tegema filmi “Täna öösel me ei maga”. Kas selle lavastajaks kutsus sind poeg Kris, kes oli filmi üks stsenariste ja produtsent?
Jah, ta arvas, et võiksin mängufilmi lavastajana kätt proovida, seni olin teinud režissöörina dokumentaalfilme. See oli jälle huvitav kogemus.


Tegite seda filmi ilmselt entusiastlikult. Kuidas mõjus kriitika, mis ei olnud filmi suhtes eriti heatahtlik?
Ikka kurvastab, kui kampaaniat ei korralda mitte niivõrd kriitikud, vaid konkurendid. Eks see tants rahakatla ümber käib alati. Ma olen õppinud filmiteadust ja -kriitikat, siis vaatasin, kui kerge on kritiseerida. Lihtne ja kerge on mõista midagi või kedagi hukka. Nüüd suhtun ka ise teiste režissööride töösse vähem kriitiliselt. Igasugusel pingutusel, mille tulemusena midagi valmis saab, on mingi väärtus.


Sa oled öelnud, et filmil peab olema staar. Aga kas staar saab tagada filmi õnnestumise?
Ei pruugi. Aga see staarikultus on kahjuks läinud aina hullemaks, nägin seda äsja Cannes’i filmiturul. Et inimesi kinno meelitada, on suur kasu sellest, kui kaasa teeb näitleja, keda natukenegi teatakse.


Kui üks noor andekas Eesti režissöör tahaks Hollywoodis filmi teha, siis kas see üldse oleks mõeldav ja mida ta peaks selleks tegema?
Üks eesti filmitudeng, minu endine assistent Tanel Toom võitis hiljuti tudengifilmi Oscari. Kõik on võimalik, tänapäeval on kõik uksed lahti. On võimalus õppida rahvusvahelistes filmikoolides. Mul on õnnestunud Hollywoodis töötada nii produtsendi, stsenaristi, arendusjuhi, tootmisjuhi kui lavastajana. Olen seal teinud tööd ka filmikunstniku ja monteerijana. Kõik on võimalik. Süsteem on keeruline, aga proovida tasub.


Oled väga leebe ja tolerantne inimene. Kuidas sa suudad ennast teatris ja filmis lavastajana maksma panna?
Jah, mulle on ette heidetud, et olen liiga sõbralik, aga kui on vaja, olen ka nõudlik. Ma ei usu, et režissöör peaks olema diktaatorlik. Filmiloomise protsess on ikkagi kollektiivne, siin on väga tähtsad ka näitlejad, operaator, monteerija, kunstnik. Tallinnfilmis töötasin Grigori Kromanoviga, temal oli vaja ka teiste arvamust, ta ei otsustanud kõike üksinda. Väga tähtis on leida endale hea meeskond ja hea stsenaarium. Muidu võid kõike väga hästi teha, aga kui ikka ei ole tugevat kirjanduslikku alust, siis ei aita miski. Lugu on tähtis. Olen ise seda mitu korda kogenud.


Elad praegu Los Angeleses, aga oled elanud ka Pariisis, Roomas, Londonis, Budapestis. Mis sind ringi rändama ajab?
Ma elan igal pool, kus projekt parajasti on, kus tööd pakutakse. Eestis meeldib mulle väga olla suvekuudel, sügisel ja talvel olen hea meelega Los Angeleses või kusagil soojemas kohas. Aga kui Eestis on mingi huvitav projekt või pakkumine, siis olen rõõmuga siin. Sõpru ja tuttavaid on kõikjal, aga tihtipeale pean liikuma vastavalt oma tööle ja vajadustele.


Sinu marsruudid on kulgenud põhiliselt Ameerikas ja Euroopas, eksootilisemates maades sa ei ole vist eriti käinud?
Olen küll. Eriti meeldib mulle Kaug-Ida. Kaks korda olen käinud Jaapanis. Indo-Hiinas meeldib mulle Vietnam, ka Kambodža. Väga tore oleks teha mõni projekt idamaades, näiteks Singapuris või Tais.


Kas oled reisidel sõlminud huvitavaid tutvusi?
Jah. Reisimine laiendab sõprusringi. Ma arvan, et huvitavaid inimesi, isegi
hingesugulasi või karmainimesi, nagu öeldakse, kohtame maailma erinevates paikades, nad ei pruugi olla ainult Eestis – meil on ikkagi üks planeet, üks maailm.


Kui sa peaksid eluväärtused ritta panema, siis mis oleks sul esikohal?
Tähtis on olla õnnelik, ükskõik kus kohas, tunda hetke väärtusi. Tuleb osata hinnata seda, mis on olemas, mis on käepärast – seda tihtipeale ei suudeta, ei osata. Ka mina alati mitte. Teeme plaane, elame mõtetega tulevikus, selle asemel et olla rahul ja õnnelikud olevikus – hinnata vestlust huvitava kaaslasega, koosolemist armastatud inimesega, nautida head toitu või ükskõik millist elamust. Mulle meeldib isegi istuda rongis või autos ja vaadata liikuvaid pilte akna taga. Peame suutma leida elu väärtusi seal, kus on huvitav, kus on midagi kogeda, teha, luua...


Mis on see, mis võib sulle põhimõtteliselt kättesaamatuks jääda?
Ma loodan, et sellist asja ikkagi ei ole. Olen alles viiekümnendates eluaastates, loodan, et ehk on veel kõik võimalik. Vaatan, kuidas Clint Eastwood kaheksakümnendates elab huvitavat ja loomingulist elu. Kui ma parasjagu filmiprojekti ei tee, siis kirjutan, loen või naudin elu. Me kogu aeg taastoodame ennast, rakud ju uuenevad. Kui me ei lähe kaasa rutiini, vananemisstressiga või stagnatsiooniga, vaid hoiame ennast elavate, kõike jõudvate ja vitaalsetena, siis on ilmselt võimalik noor olla igavesti!


Kui inimene rändab pidevalt ringi, siis oleks ilmselt hea, kui oleks üks kindel linn ja varjupaik, kuhu oleks alati hea tagasi tulla. Kus on sinul selline paik?
Neid on mul paar tükki. Need on mu enda ja ema kodu Tallinnas, õe kodu Malmös ja poja kodu Haapsalus. Väga tore on seal reiside vahel olla. Ja väga võimalik, et ma ikka proovin endale ka püsivamaid juuri ajada, püsivamat lahendust leida.


Kas sinu elus on olnud mõni väga tähtis naine?
Kõik on olnud väga tähtsad. Mina olen kõikide oma kunagiste naistega heades sõprussuhetes. Leian, et kui sa oled olnud kellegagi intiimses sidemes, siis on sellel oma tähtsus, hea suhtumine jääb. Muidugi, kui ma olen kellegagi koos, armastan teda ja võtan teda tõsiselt, siis kahvatuvad kõik eelmised. Kui sõprus nendega säilib, siis ma leian, et mul on väga vedanud.


Oled vist põhiliselt suurlinnade inimene, sa vist kusagil metsamajakeses ei elaks?
Ma olen küll mõelnud, et kunagi, kusagil võiks olla kuskil maal üks lehm, üks kana ja üks lammas, keda ma kindlasti ära ei sööks. Aga niikaua, jah, kui suurtes linnades põleb elekter, kui säravad eredad tuled, on seal ka eredaid aistingud. Ma olen ikka seal, kus mängitakse teatrit, ooperit, balletti, kus on parimad kontserdid, näitused ja filmifestivalid. Kultuur, mitte ainult selle loomises osalemine, vaid kultuuri tarbimine ja vastuvõtmine, on mulle üks olulisemaid asju